Heli Jälg Ajas | Vikerraadio | Err

Ongi jaanipäev, kõige ehtsam suvelaulude kuulamise päev.Muusikaloos on lugematuid suvehitte, mis ongi vastu pidanud vaid ühe suve, kuid on ka suur hulk laule, mis on aastakümneteks suveklassikaks saanud ja jäänud meile meenutama möödunud suvesid.

Rännak prantsuse popi- ja rokiloos võiks samahästi olla ka väike rännakmööda Pariisi - Moulin Rouge´i kankaaniajastust läbi romantiliste piano-baaride koos Yves Montandiga Suurtele Bulvaritele ning Pariisi tänavakohvikutesse, kus kõlab sageli akordeonivalsse.

Rokiklassikas leidub pikk rida võrratult andekaid lauljatare, kes heli jälje tunnis seni teenimatult vähe tähelepanu on leidnud. Püüame seekord Ekke-Kristian Erilaidiga seda viga pisut parandada.

Oli 1928, kui kaks Poolast pärit juudisoost poissi koos ema ja õega laeval üle ookeani Ühendriikidesse jõudsid ning juba varem Chicagosse kolinud isaga kohtusid. Poiste poolapärased nimed muutusid kiiresti ameerikapärasteks, nüüd olid nad Leonard (pildil) ja Phil Chess. Ja juhtus selline kummaline lugu, et just nemad asusid aja möödudes jäädvustama USA lõunaosariikide mustade elanike hingemuusikat - bluusi.

60ndate algus Birminghamis.10-11-aastased kohalikud poisid kogunevad salaja Jamaikalt sisse rännanud värvika kogukonna majade lähedusse, et kuulata sealt kostva muusika omapärast ja kaasahaaravat rütmi, mille nime nad siis veel ei teadnud. Nende poiste hulgas on ka Ali Campbell, tulevase tuntuima ning hinnatuima briti reggaegrupi UB40 asutaja ja uhkelt omapärase häälega laulja...

Jean-Louis Murat on ka kuuekümnendates eluaastates ikka veel filmitähe välimusega laulja ja helilooja, pisut endassetõmbunud romantik, erakordselt andekas muusik, kelle teekond tunnustuseni oli alguses päris vaevarikas.Kuid tunnustus tuli ja Prantsusmaal armastatakse vägagi tema rahulikke, teinekord isegi pisut hüpnootiliselt mõjuvaid laule, mis on tulvil tundeid ja kujundeid. Need on laulud, mida tuleb lihtsalt kuulata ja tekstist ei peagi alati päriselt aru saama, kui pea igas loos kõlavad sõnad mon amour.

1. aprillil 1973 andsid John Lennon ja Yoko Ono New Yorgis pressikonverentsi ning teatasid, et on rajanud uue riigi Nutopia, mille pole piire, passe ega seadusi, välja arvatud inimlikkuse seadused. Nutopia lipp oli lumivalge ja hümniks neli sekundit vaikust.Aprillis, selles alguse, valguse ja lootuse kuus on rock`n rolli ajaloo aastate ja aastakümnete kestel lugematu hulk tähelepanuväärseid sündmusi aset leidnud.Väike valik neist mahub ka seekordsesse "Heli jälje" tundi. Saatejuht on Helgi Erilaid. Kuulake 1. aprillil kell 16.05.

Aastakümned eneseotsinguid, kahtlusi, põgenemisi, lõputuid reise, sõprust ja vaenu - ning suur armastus, mis jõuab kätte hetkel, kui kõik oluline on justkui juba tehtud. Ja muidugi tohutu valik väga head muusikat. Sest meil on külas The Boss ise - Bruce Springsteen.Saate koostasid Helgi Erilaid ja Ekke-Kristian Erilaid. Kuulake 18. märtsil kell 16.05.

Tänases saates valis pooled laulud Helgi Erilaid (pildil) ja pooled Raimo Seljamaa lootuses leida kontraste ja meenutada erinevaid ajastuid pop- ja rockmuusika arengu uskumatult kirevas loos.Kuulake 18. veebruaril kell 16.05.

Kas ślaager on kõige piinlikum asi, millega Saksamaa on maailma muusikalugu "rikastanud"?Sellise pealkirjaga ajakirjanik Rebecca Shumani kirjutises ei leidu asjalikku teaduslikku analüüsi, pigem on see mitte just väga tõsine mõtisklus, millest võib ometi järeldada, et Rebecca ślaagreid eriti ei armasta. Ometi elab lugematu hulk sakslasi lausa ślaagrisõltuvuses, ślaagrite plaadid juhivad tabeleid ja raadiotes ning TV-s kõlavad ka tänapäeval tundekestvad ślaagriparaadid.Kuid saksa popi- ja rockiklassika ei piirdu siiski vaid ślaagritega.Saatejuht on Helgi Erilaid.

Täna on Helgi Erilaiu saate teema tex-mex muusika.

Belglane Hercule Poirot oleks Dani Kleini üle kindlasti väga uhke, sest Danigi on belglane, kadestamisväärselt andekas, omapärase häälega lauljatar ning laulukirjutaja.Karta on siiski, et Dani Kleini nimi ei ütle enamikule kuulajaist kuigi palju, aga ehk mäletatakse tema gruppi Vaya Con Dios. Kaunis nimi - Jumal olgu sinuga. 1990ndatel ilmusid Vaya Con Diose plaadid täis intiimsust ja salapära ja kohati ülevoolavat rõõmu. Loojate kohta on öeldud, et kellel rohkem, kellel vähem, aga ikka peegeldub nende loomingus nende eneste elu. Dani Kleini puhul päris kindlasti.

Leon Redbone on salapärane mees. Võibolla on ta pärit Küproselt, võibolla Philadelphiast,, kuid üks on kindel - tema avastajaks sai Bob Dylan ja see juhtus Kanadas, Torontos.Ajakirjanike küsimustele tema vanemate kohta on Redbone vastanud, et tema isa oli Paganini ja ema maailmakuulus Rootsi ooperilauljatar Jenny Lind (1820-1887).Ja kus ta esmakordselt publiku ees mängis? Ühes piljardisaalis, vastab Red. Seal ma mängisin piljardit.

"Püüdsin teile taas toredat muusikat teha," kirjutab Ry Cooder ühe plaadi sissejuhatuses. "Meie kõigi elamustest, headest ja halbadest aegadest, autodest ja võidusõitudest, igapäevastest muredest, kohtumistest - väikestest asjadest, mis ju moodustavadki meie elu."Niisugust toredat muusikat on 1947. aastal Californias, Inglite Linnas sündinud Ry Cooder juba ligi poolsada aastat teinud ja seda kõikvõimalikes stiilides, olgu siis rock´n´roll, bluus, reggae, tex-mex, Havai rütmid, dixieland, dźäss, kantri, folk, gospel või siis maailmamuusika koos Aafrika, India ja Kuuba muusikutega.

Ükskord ammu püüti Eestit paha kapitalistliku maailma mõjudest mõttelise raudse eesriidega eraldada. Aga võta näpust - põhjaranniku kodude televiisorite kõrvale ja ka sisse tekkisid varsti nn. soome plokid ning ühe näpuliigutusega ilmusid ekraanile Soome telekanalite pilt ja heli. Ainult tollal elanud inimesed suudavad mõista, milline ime see oli ja mida see tollal tähendas. Maailm avanes, Soome sai nii toredalt koduseks.Meenutamegi koos Raimo Seljamaaga noil aegadel tele-ekraanilt tuntuks saanud Soome pop- ja rockmuusikuid. kes on tänaseks klassikute staatusse jõudnud.

Tegelikult on ta Claude Moine, Pariisis Belleville´is sündinud prantslane, kelle noorus langes rock n´rolli ajastusse, kes seda vaimustavat, teispool ookeani sündinud rütmi andunult kuulas ning otsustas, et sellest saab ka tema muusika.Anne ja hääl olid Claude´il olemas, aga ta leidis, et rock n´rolli laulmiseks peaks ka tema nimi ameerikalikult kõlama. Nii saigi Claude Moine´ist Eddy Mitchell.

"...Ta oli väike mees, kes oma väikeste naiselike kätega suutis panna klaveri lugusid jutustama - ja ta oli võimeline mängima absoluutselt kõike," on öelnud Fatsi hea sõber Little Richard.Teisiti ei saanudki olla, sest prantsuse-kreooli juurtega Antoine Dominique "Fats" Domino sündis, kasvas üles ja elas lahedas Poolkuu-linnas New Orleansis, keset siinseid pehmelt rulluvaid rõõmsaid rütme - New Orleansi dźässi, bluusi ja rütmibluusi, cajunit ja zydecot. Äärmiselt andekas Fats Domino haaras oma viisid otsekui õhust ja õhk oligi siin muusikast tulvil.

"Rockimaailmas on teadagi olemas oma kõrgem seltskond - siin on kuningad, krahvid ja printsid, professoreid ja doktoreid on ka, kuid ma pole küll avastanud rohkem hertsogeid kui üksainus. Bluusihertsog Michael John "Duke" Robillard," ütleb saate autor Helgi Erilaid.

Van Morrison. Helgi Erilaid