Heli Jälg Ajas | Vikerraadio | Err

1969. aastal ilmus noore inglise näitlejatari Jane Birkini ja prantsuse laulja, helilooja, filmireźisööri ning elukunstniku Serge Gainsbourgi ühine plaat, mille esimene laul "Je t´aime...moi non plus" mõjus otsekui pommi lõhkemine. See laul oli tolle aja jaoks sensatsiooniliselt ja lausa skandaalselt intiimne. BBC ja mitmed Euroopa, ka Prantsusmaa raadiojaamad panid loo keelu alla, Vatikan mõistis selle karmilt hukka. Ja see oli alles esimene Gainsbourgi skandaalide pikast reast.

Saate autor on Helgi Erilaid (pildil).

Üks noid kitarrijumalaid, grupi Dire Straits looja Mark Knopfler tegi midagi sellist, millega iga väga kõrgelt hinnatud muusik hakkama ei saa - pärast Dire Straitsi kuulsaima albumi "Brothers in arms" ilmumist ja plaati tutvustavat tuuri teatas Knopfler, et band paneb nüüd pillid sõna otseses mõttes kotti ja läheb laiali.Tipus olles lahkuda - miks küll?Knopfler on öelnud, et tema jaoks oli see ellujäämise küsimus. Aga ta jätkas sooloteel, kirjutas filmimuusikat, tema plaadid ilmuvad ka praegu ja paistab et 1949. aastal sündinud Mark ei väsi. Ta ei tohi, ta on liiga andekas.

Enrique Iglesias on meil ju päris tuttav tegelane, näeb võrratu välja ja oskab laulda ka. Kas keegi siinkandis mäletab veel aga tema isa Julio Iglesiast, kes pisut vähem kui poolsada aastat tagasi terves maailmas massiliselt naissoo südameid murdis?Tema siidine hääl poeb sulle naha vahele ja tema laulud on teinekord vahest juba liigagi ilusad. Tema tangosid kuulates tajud tuha all hõõguvat tuld ja oma ladina sarmiga on ta ikka veel terves maailmas vägagi hinnatud.

1951. aastal sündinud Chris Rea oli 1970ndatel juba vaat et üle ilma tuntud popstaar, üliandekas lauludelooja ja lisaks veel see madal ja hingestatud hääl. Kõik oli hästi - kuni algasid valud. Chrisil avastati kõhunäärmevähk. On teada, et kui selle kasvaja leidmisega hiljaks jäädakse, pole suurt midagi teha.Võiks öelda et Chrisil vedas, teda opereeriti, kuid seda tuli uuesti teha. Pikkadel toibumisaegadel tajus laulja, et muusika, mida ta seni oli teinud, pole tema jaoks õige. Tema esimesed lemmikud olid ju vanad bluusimehed ja tema juured on alati olnud just bluusis.

Mardi Gras´ fantaasiaküllased karnevalid, ehted, maskid, tänavail marssivad orkestrid, festivalid, õhus elav maagia, mille loob 19. sajandil Lääne-Aafrikast Ameerikasse toodud mustade orjade iidne hingeusund voodoo oma nõiduslike, salapäraste, eksootiliste ja ohtlike rituaalidega - see on New Orleans Ühendriikide lõunaosariigis Louisianas. el...

"Minu laulud - see on minu emotsioonidega täidetud elu. Ma saan laulda ainult asjadest, mida ma olen läbi elanud ja läbi tunnetanud. Sõprusest, armastusest, mõnikord ka poliitikast ja religioonist. Muusika ja poeesia abiga saab teinekord asju hoopis paremini välja öelda kui nendest lihtsalt rääkides..."Nii on öelnud siin Eestimaalgi üpris tuntud, võluvalt karuse ja mehelikult käheda häälega itaallane Zucchero Fornaciari, keda juba õige varsti taas Saku Suurhalli esinema oodatakse.Saate autor on Helgi Erilaid. Kuulake 20. augustil kell 16.05.

Julian Miles ehk Jools Holland on Briti Impeeriumi rüütliordu ordeni kavaler (OBE) ja lisaks veel DL, mis tähendab väga kõrget tseremoniaalset autiitlit Inglismaa krahvkondades.See üdini andekas muusik - laulja, helilooja ja esmajoones võrratu klaverivirtuoos - jääb aga ise teinekord tagaplaanile, sest tema rütmi- ja bluusiorkester esineb tihtigi laval ja salvestab plaate koos maailmakuulsate rock- ja poplauljatega, nagu Eric Clapton, Steve Earle, Ringo Starr, Sting, Tom Jones, Bryan Ferry, Robert Plant jne.

Tagasihoidlik prantslane Francis Cabrel seisab laval oma kitarriga, ansambel ümberringi. Ei mingeid uhkeid kostüüme, sära ega tulevärki. Ainult muusika on tähtis. Ja rütm. Tema elegantsed laulud on otsekui lood, mida ta jutustab ning mille sõnum on oluline ja tähtis. Armastus on tema teema, aeg, inimesed ja meie kodu, Maa, mille asukad neile antud imelisest kingitusest, loodusest, üha vähem hoolivad.

Francesco de Gregori laulude kohta on öeldud, et need on unikaalsed kunstiteosed, otsekui maalid või skulptuurid. Ta isegi eelistab enda kohta nimetust artisto - kunstnik, kuid Itaalia ajakirjanduses on teda kutsutud ka Il Principe, Prints, sest Francesco eriti intervjuusid anda ei armasta.

Suur tore must mees, lahutamatu õlgkaabu peas, selline ta on - Taj Mahal.Õieti küll Henry Saint Clair Fredericks, kes näinud noorukieas und Indiast ning sallivust ja leplikkust jutlustavast Mahatma Gandhist. Siit bluusimehe lavanimi - Taj Mahal.Bluus on kõigi ehtsate bluusimeeste jaoks tõsine asi ja muidugi on ta ka Taj Mahali jaoks väga tõsine asi, tänase rütmimuusika arengute alus, sügavam tasand.  

Kas see ka päriselt niimoodi oli, mine võta kinni...Igatahes tundus, et mõnelgi kaugele jäänud eelmise sajandi 60ndate ja 70ndate aastate õhtul jäid Tallinna tänavad tavalisest tühjemaks, sest hulk rahvast istus kodus ja vaatas Soome TV-st Tom Jonesi showd. See oli tollal meil siin nii uskumatu - millised laulud, milline hoog, sära ja liikumine, milline vapustav hääl! Ja milline mees!

Möödunud sajandi kuuekümnendatel avasid targad ja osavate kätega inimesed Eesti põhjaranniku elanike jaoks akna vabasse maailma. Televiisorite kõrvale või ka sisse tekkisid nn. Soome plokid ja mõne näpuliigutusega ilmusid siinsetele ekraanidele Soome telekanalite pilt ja heli.

Kui noor Bob Dylan akustilise folgi elektrikitarri vastu vahetas ja sellega pühendunud folgirahva põhjalikult välja vihastas, mängis tema taga laval Robbie Robertsoni grupp The Hawks, hilisem The Band. Pärast seda, kui Bandist sai ajalugu, tuli Kanadas sündinud Robbie Robertson publiku ette juba oma nime, oma hääle ja oma lauludega. Tema ema pärines mohawki indiaanlaste soost ning Robbie jõudis muusikas ka oma indiaanijuurteni, lisaks rockile, bluusile ja suurele hulgale filmimuusikale, mida ta aastakümneid kirjutanud on.

Kuulake vaid Bryan Ferry häält!Igatsev, paitav, võrgutav ja saladusi täis. Stiil ja elegants on sõnad, millega on iseloomustatud nii tema lavaesinemisi kui muusikat, välimusest rääkimata.Kuidas too Kirde-Inglismaal, talumehe peres sündinud poiss nii kaugele on jõudnud? Teadagi talendi, tohutu töö ja perfektsionismini tõusnud täiuse ihalusega. Bryan Ferryle on alati kõlvanud vaid kõige parem nii muusikas kui kõiges muus.

Aprill on alguse, valguse ja uue lootuse kuu. Selle esimene päev on üleilmseks naljapäevaks saanud, aga ehk jätkuks head tuju kauemakski, kui raadiost kõlaks vahelduseks reipamaid ja vahest ka naljaga pooleks tehtud laule.Seekordseks saateks püüdsimegi koos Raimo Seljamaaga selliseid laule leida. Nooremale kuulajale on need rocki- ja popiklassikast pärit laulud ilmselt tundmatud, aga ehk leidub neidki, kes mäletavad."Ja teate, neid lugusid otsides tundus, et mõne aastakümne eest olid inimesed rõõmsamad ega võtnud ka iseennast nii kohutavalt tõsiselt," ütleb Helgi Erilaid.

John Fogerty hääl kõlas Eestimaal eelmise sajandi 60ndate lõpul, 70ndatel ja hiljemgi õige tihti, eriti Vikerraadio kesköökavades. Tema laulud olid uljad, ehtsad ja siirad, hoogsad ja kaasakiskuvad. Tema bändi, Creedence Clearwater Revivali närvilisevõitu kitarrid tõid kananaha ihule. Fogerty muusika elurõõm on tagantjärele mõeldes päris ootamatu, sest aja jooksul on selgunud, kui kivine ja keeruline selle rockimehe tee tegelikult on olnud. Jutustame tema loo seekord koos Ekke-Kristian Erilaidiga.Saate autor on Helgi Erilaid. Kuulake 26. märtsil kell 16.05.

Saame teada, kuidas sai Pariisi noorukist Jean-Philippe Smetist 1960ndatel Prantsusmaa Elvis ning järgnevate aastakümnete jooksul šansoonimaa esimene ja ainus tõeline, ehtne ja klassikaline rockstaar Johnny Hallyday. Inglisekeelne muusikamaailm Johnnyt peaaegu ei tunnegi, sest ta esineb jonnakalt, järelejätmatult ja uhkelt ikka prantsuse keeles.

Ta seisis kõigi aegade suurimaks rockbändiks kutsustud Led Zeppelini ees, pikkade blondide lokkide ja vööni lahtinööbitud särgiga karismaatiline noor mees, rockijumala algkuju Robert Plant. Temast rääkides Led Zeppelini loost ei pääse, kui aga see lugu lõppes, tulid tema jaoks uued lood ja uued muusikud.Robert Plant on valinud oma elukohaks väikese linna Lääne-Inglismaal, Walesi lähedal, kuid ta ei püsi siin tavaliselt kuigi kaua, vaid rändab oma bändiga mööda maailma ringi.

Ta on üks väga eriline mees. Erakordselt andekas muusik, keda läbi pika elu on saatnud legendid ja skandaalid - alates kas või sellest, et 22-aastasena abiellus ta oma 13-aastase nõotütrega. Jerry Lee kodupaigas, salapärases Louisianas ei olnud selles midagi erilist, mujal maailmas küll.Kuid võrratuks muusikuks jäi ta kõigest hoolimata. Bluus, rock´n´roll, kantri, gospel - kõik on tema muusika. Tema pillid on kitarr ja trumm, kuid kõige rohkem klaver, mida see virtuoos suudab mängida nii istudes kui püsti, nii käte kui jalgadega.