Juhtimisblogi "juhtimiskvaliteet On Konkurentsieelis"

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Vallo Arumäe, kes on ettevõtja, investor ja finantsvabaduse eestkõneleja. Tema missiooniks on inspireerida ettevõtlikke inimesi saavutama rohkem vabadust ja harmooniat oma elus. Olles viimase paarikümne aasta jooksul juhtinud mitmeid erinevaid organisatsioone, on Vallo tänaseks loonud finantsharidusettevõtte Starfish Academy, mis oma olemuselt on rahaliselt vabade ettevõtjate ja investorite kogukond, kes on pühendunud teadlikule arengule ja kasvamisele, et elada tähendusrikkamat elu. Vallo on äge tegija. Temaga vestlus inspireeris mõtlema suuremalt ja süstis usku, et tegelikult on siin elus kõik võimalik. “Ma arvan, et üks selline suur milestone minu elus puudutab mentorit Robert Kiyosakit, kes mind üldse kunagi enesearengu teele suunas. Aasta oli siis 2009 ja me mõtlesime koos ühe teise Eesti partneriga, et jube vahva oleks viia Robert Kiyosaki teadmised ka Venemaale. Me teadsime seda, et Kiyosaki raamatut 'Rikas isa, vaene isa' oli Venemaal lugenud ca 4,5 miljonit inim

Käesolev episood on jätk minu mõtiskluste seeriast coachingu teemadel. Seekord jagan teiega mõtteid tagasiside andmise ja vastuvõtmise teemadel inspireerituna minu coachingu praktikast. Teema on muidugi ilmatuma suur ja lai, kuid toon välja viis olulist nüanssi, et olla paremini häälestunud tagasiside andmisele ja/või vastuvõtmisele. “Üks point, mida ma tahaksin ekstra rõhutada, on see, et tagasiside andmise juures on kõige kõige olulisem kavatsus – miks ma seda tagasisidet teisele anda soovin? See on teema, millele liiga palju teadlikult ei mõelda, kuid mängib väga suurt rolli, kuidas tagasiside edastatakse ja kuidas ta ka vastu võetakse. Minu soovitus on kavatsuste teema enda jaoks hästi selgeks mõelda ja siis ka tagasiside andmisele eelnevalt lauale panna ja eraldi välja öelda. Kui me hoolime teisest osapoolest ja meie siiras soov on teisele tagasiside näol head teha, teda toetada ja aidata edasi oma arengus, siis peaks selle ka otse välja ütlema. Kui usaldustase on hea, siis peaks see lööma õhu klaariks

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on alpinist Katrin Merisalu, kes tõusis esimese Eesti naisena maailma kõrguselt kaheksanda mäe tippu, mis asub üle 8000 meetri kõrgusel. Katrin on mägironimise ja seiklemisega tegelenud juba mõnda aega, kuid oma seni kõrgeima 8136-meetrise Manaslu mäetippu Nepaalis, Himaalaja mäestikus jõudis ta eelmise aasta septembris. Mind on alati paelunud inimvõimete piire kompavad ettevõtmised. Ja seda veelgi enam, kui tegemist on mägedega. Kui Katriniga kokku saime ja vestlema hakkasime, siis tundsin, kuidas temast õhkus mingit meelerahu ja olemise selgust, see vist on see sama tunne, mida olen ise mägedes seigeldes kogenud. “Ettearvamatus on kindlasti üks asjadest, mis minule mägedes meeldib. See on see, miks mulle meeldib mägedes käia. Just see ettearvamatus, et sa ei tea, mis seal nurga taga on. Mul on üks hea tuttav kunstnik, kes kunagi ütles midagi sarnast. Et kui ma seisan selle kanga ees, siis tegelikult ma ei tea mitte kunagi, mis sellele kangale lõpuks tuleb. Ja mul on täpse

My guest in this episode of the podcast “Leadership is the Competitive Advantage” is Annastiina Hintsa, CEO of Hintsa Performance. Hintsa Performance is a world-renowned coaching company that has helped ambitious people achieve sustainable high performance for over 20 years now. The holistic Hintsa coaching method has been used by Fortune 500 executives and world-class athletes like F1 Champions Fernando Alonso and Mika Häkkinen. Annastiina has lately taken over Hintsa Performance from his father, the founder Dr Aki Hintsa. After working in top management consulting firm and experiencing firsthand a burnout, she was faced with profound questions about balance and meaning in life as well as how to achieve sustainable high performance. We will, among other topics, have a chance to glimpse into Annastiina’s inspirational personal journey as it conveys a clear message that the way to improve performance and find fulfillment is through better health and wellbeing. I am really glad that Annastiina will join us at t

Käesolev episood on jätk minu mõtiskluste seeriale coachingu teemadel. Seekord on käsitluse all isiklike piiride temaatika meeskonna juhtimise kontekstis. Arutlen, kuidas juhina paremini teadvustada ja ka selgelt väljendada isiklikke piire meeskonnas. “Võib-olla liialdan, aga minu kogemus ütleb, et igas suuremas meeskonnas kipub olema mõni vähe keerukama suhtlusmaneeriga inimene, kes ikka ja jälle tekitab meeskonnas hõõrumisi ja konflikte. Reeglina on need inimesed tulemuslikkuse koha pealt tublid tegijad, kuid oma suhtlemisoskuste, väljendusviisi ja koostöövõimekuse osas võivad pehmelt öeldes olla jämedad ja konfliktsed. Pahatihti tekitab see meeskonnas ebavajalikku nägelemist ja pingeküllast õhkkonda. Juhina tähendab see aga pidevat tegelemist kõikvõimalike suhete klaarimise ja koostöö silumise teemadega. Ehk kujutage endale ette sellist tiimikaaslast, kes pidevalt tekitab meeskonnas olukordi, kus juhil on vaja nii iseenda kui ka meeskonna heaolu nimel personaalselt sekkuda. Coachingus aitan juhtidel selgu

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on hiljuti Eesti parimaks juhiks valitud elektroonikatööstuse Incap Grupi juht Otto Richard Pukk. Minu esmane kokkupuude Ottoga oli ülisõbralik ja soe, temast õhkus sellist ehedat muhedust, mis tegi meie kohtumise õhkkonna väga sümpaatseks. Otto juured ulatuvad sügavale Saaremaale, kuigi mees ise on suure osa oma elust toimetanud Rootsis. Täna elab Otto peamiselt Tallinnas ja juhib kogu rahvusvahelist Incap Gruppi, mille koosseisu kuulub ka Saaremaal asuv tehas. Mulle avaldas muljet Otto juhtimiskäekiri, mille üheks nurgakiviks on põhimõte, et tootmisettevõtte juhtimine ei pea olema traditsiooniliselt hierarhiline ja käsuliinil põhinev. Töötajate liinitööl rakendamise asemel töötajaid kuulatakse ja arendatakse, mikro-manageerimise asemel neid usaldatakse ja antakse piisavalt vabadust ning vastutust teha oma tööd parimal võimalikul moel. See kõik mitte ainult ei tee ettevõtte toimimist kiiremaks ja targemaks, vaid võimaldab omada ka üliõhukest juhtimiskihti, mis vähendab olul

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on suurte kogemustega juhtide otsingu ja hindamise ekspert Alo Naelapea. Alo on töötanud konsultatsiooniettevõttes Arista Executive Search juhtide otsingu ja hindamise konsultandina juba ca 15 aastat. Minu jaoks on Alo olnud erinevates kontekstides nii koostööpartner kui ka laia silmavaatega sõber, et erinevate maailma asjade üle arutleda. Õppinud on ta Tallinna Ülikoolis psühholoogiat, sellest perioodist on ka pärit tema suur huvi ettevõtete arengu, juhtimiskvaliteedi, eestvedamise ning loomuomaste tööalaste eelduste teemade vastu. Aastast 2009 on ta Hogan Assessment Systemsi serifitseeritud konsultant ning koos kolleegidega Aristas konsulteerinud organisatsioone väga erinevates valdkondades. Lisaks on meid sidunud temaga veel ka investeerimishuvi, mis on meil aidanud laiendada silmaringi ning mõista erinevaid ootusi juhtimisele. “Igas ettevõtte arengufaasis on omad väljakutsed. Kui keskenduda ettevõtte arengus kolmele peamisele faasile, siis võiks neid eristada järgnevalt

Käesolev episood on järjekordne mõtisklus coachingu teemadel. Käsitluse all on ülioluline teema – suhted. Arutlen valjult, miks suhted on maailma kõige olulisem asi ja annan ka väikese harjutuse, mille abil oma tänast suhete kvaliteeti kaardistada. “Kui ma peaks välja tooma ühe teema, mis ehk kõige rohkem mõjutab meie õnnelikkuse taset, siis julgen öelda, et see on inimsuhete valdkond. See on teema, mis ühel või teisel moel jookseb läbi kõikidest minu caochingutest. Meie elukvaliteet on paljuski määratletud just meie suhete kvaliteediga. Järjest enam olen hakanud mõistma, kui suurt rolli mängivad suhted meie subjektiivse heaolu juures. See, missugune on meie suhete tervis, mõjutab otseselt kõiki teisi elu aspekte – nii füüsilist kui ka vaimset heaolu. Tänaseks üle 80. aasta kestnud Harvardi ülikooli uuringus leiti, et on õnneliku elu aluseks on inimsuhete kvaliteet. Meie suhted ja see, kui õnnelikud me oma suhetes oleme, mõjutavad märkimisväärselt mitte ainult meie subjektiivset õnnelikkuse taset, vaid ka fü

My guest in this episode of the podcast “Leadership is the Competitive Advantage” is Kaarel Kotkas, Veriff founder and CEO. Veriff is Kaarel’s 12th entrepreneurial project that has grown into a successful organization with global reach offering identity verification service to online businesses. Kaarel is dreaming big. Veriff is pursuing an ambitious goal of building the infrastructure for higher global trust online and single global identity whereby one day passports will be issued by Veriff instead of local governments. Besides being loved by US investors, the company has also been supported, among others, by our very own Taavet Hinrikus from Transferwise. Earlier this year Kaarel was awarded EY Entrepreneur of the Year title. Last year he was distinguished as one of the 25 most influential Northern-European young entrepreneurs. I enjoyed this chat a lot, loved to get know Kaarel more, and his crazy ambition to solve the seemingly unsolvable. Behind the apparent calm and serene energy you can really sense t

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on verivärske Tallinna Tehnikaülikooli rektor Tiit Land. Varasemalt oli Tiit ligi kümme aastat Tallinna Ülikooli rektor. Aastatel 2000–2006 oli ta Stockholmi Ülikooli teadur ja neurokeemia dotsent, aastast 2007 Tallinna Ülikooli keemia professor ning aastatel 2008–2011 oli ta Tallinna Ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudi direktor. Räägime Tiiduga tema juhiks kujunemise loost ning juhtimispõhimõtetest, mis tema tegutsemist ja käekirja ilmestavad. Märksõnad, mis minu jaoks vast kõige enam kõlama jäid olid paljuski seotud avatuse, meeskonna olulisuse ja üldse laiema koostöö väärtustamisega. “Üks märksõna, mis mulle on oluline ja mille alusel mind on kirjeldatud, on meeskonnamängija. Ma olen kaasav ja avatud meeskonnamängija ning usun, et seda tunnetavad kõik. Kui me räägime minu senisest juhtimismudelist Tallinna Ülikoolis, siis seda iseloomustas võimalikult madal hierarhia. Tavamõistes tähendas see muuhulgas ka seda, et oli võimalik nii rektori kui ka prorektorit

Käesolev episood on järjekordne mõtisklus coachingu teemadel. Seekord arutlen valjult, mida tähendab olla edukas ja millal me lubame iseendal tunda ennast edukana. “Üks valdkond, mida ma coachingus kindlasti ka puudutan, on kliendi arusaamine ja teadlikkus sellest, millal ta lubab iseendal tunda ennast edukana. See on ülimalt põnev teema, mille osas coachitavatel on erinevad nägemused – väga erinevad standardid ja kriteeriumid –, millal öeldakse iseendale, et ma olen edukalt toimetanud. Et see latt, mis on õnnestumise kriteeriumiks seatud, on üpris erineva olemuse ja kõrgusega. Kui püüda ise vastata sellele küsimusele, millal te olete ennast tundnud õnnestununa, võitjana, siis tavapäraselt on selleks ikkagi mingid konkreetsed käega katsutavad ja mõõdetavad ootused või tulemused. Pahatihti aga juhtub nii, et me ise küll pingutame 100% ja paneme käiku kõik oma senised oskused, võimed ja kompetentsid, kuid, ükskõik, mis põhjusel, see ihaldatud tulemus siiski ei realiseeru. Paratamatult on elu nii mitmetahuline

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on koolitaja-konsultant Signe Kiisk. Hariduselt on Signe psühholoog ning koolitaja-konsultandina on ta tänaseks inimeste arengut toetanud juba kuusteist aastat. Pereärina toimetab ta ka toitlustusettevõttega. Viimase väljakutsena võttis ta vastu minna gümnaasiumi 10-ndale klassile õpetama ettevõtlust. Signega on alati põnev mõtteid vahetada, kuid seekord kerkis pinnale selline märksõna nagu 'ehedus'. Põrgatame mõtteid selle üle, mida tähendab üldse olla siiras, ehe, loomulik, autentne. “Tahame me või ei taha, siis vot see pea, va sindrinahk, ja need mõtted, mida me siis seal mõlgutame, on meiega ju kogu aeg kaasas. Teda me kunagi maha jätta ei saa. Tema võib samal ajal olla nii kurjajuur kui ka vastupidi – see päikesekiir. Küsimus on selles, milliseid mõtteid me mõlgutame. See tuleneb suuresti juba sealt varajasest lapsepõlvest, kui meie vanemad, kasvatajad, õpetajad ja teised olulised inimesed andsin meie maailmavaatele oma pitseri. Oluline ongi, milliseid sõnumeid nad m

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Avatud Kooli eestvedaja Helen Sabrak. Helen on Noored Kooli programmi vilistlane ja töötanud ajalooõpetajana Tallinna Kunstigümnaasiumis ning Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Enne haridusmaailma sukeldumist töötas Helen aastaid erasektoris, sh Eesti Energia kontserni kommunikatsioonijuhina. Imetlen Heleni sügavust ja kirge hariduse vallas toimetamisel. Ma olin vaimustunud Heleniga vestlusest, sellest õhkub nii palju head, soojust ja soovi maailma päriselt paremaks muuta. Äge! “Juba psühholoogiaõpingutest on mul hästi suur usk humanismi ja eneseaktualiseerimisse. Ma usun hästi sügavalt sellesse, et kõik inimesed on võimelised palju rohkemaks, kui nad ise arvavad, et nad on võimelised. Asi on selles, et elades siin maailmas seda elu me kohtume erinevate piiravate uskumustega, mis hakkavad meid ühel või teisel moel pidurdama. Need on uskumused, mis võtavad maha hoo unistada suurelt ja elada täiel rinnal. Ja mul on veendumus, et kooli võimuses on kujundada seda väärtusmaailma ja

Käesolev episood on järjekordne mõtisklus coachingu teemadel. Seekord arutlen valjult, mida tähendab olla tundetark ja mida tähendab emotsionaalne küpsus. Samuti mõtisklen, miks on oluline parem kontakt oma tundemaailmaga, kuidas see meie igapäevaelus väljendub ning mil moel me coachingus selle teemaga tegeleme. “Emotsionaalne küpsus on ülioluline selleks, et paremini aru saada, mis minuga igal ajahetkel toimub, mis toimub minu sisemaailmas ja kuidas selle teadlikkuse pealt saaksin iseennast paremini juhtida. Lisaks, kui ma olen iseendaga paremini kontaktis, siis ma saan paremini ka aru, mis toimub nende inimestega, kes minu ümber on ja kuidas ma mõjutan neid inimesi, kuidas me üksteist mõjutame ning seeläbi saan paremini juhtida mitte ainult iseennast, vaid ka kogu seda seltskonda, kes minuga kokku puutub – on see siis minu meeskonnakaaslaste või minu lähedaste inimeste näol. Aga räägime natuke sellest, et mis siis on need sammud, kuidas seda tundetarkust iseendas hakata kasvatama. Kui aeg-ajalt iseendalt k

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on pikaajaline Eesti juhtimisteadlane ja -õppejõud Tiit Elenurm. Tiit on ettevõtluse arendaja, juhtide koolitaja, Estonian Business Schooli ettevõtlusprofessor, Eesti Äriinglite Võrgustiku ESTBAN ja Eesti Konsultantide Assotsiatsiooni liige. Ta on näinud, uurinud ja konsulteerinud juhtimist läbi aastate ja just see pikk ajalooline juhtimise läbivaade oli üks põhjus, miks ma temaga rääkida tahtsin. Arutlemegi teemadel, et mis on eduka juhi teguriteks olnud erinevatel ajastutel ning mis on oluline tänapäeval. "Näiteks nõukogude süsteemi aegne käsumajandus: need, kes seal majanduselus pikka aega, näiteks kolhoosiesimeestena edu saavutasid, olid enamasti paternalistlikud juhid – isafiguurid, kes oskasid ühelt poolt teha riigi- ja parteiorganitega lobitööd, teiselt poolt kaitsesid oma inimesi. Nende laia selja taga oli hästi lihtne olla lojaalne. 90ndatel aastatel saavutasid edu need juhid, kes jälgisid natuke sellist metsiku lääne põhimõtet – first shoot then ask – et kõigepeal

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on kutseline näitleja Inga Lunge. Näitlejatöö kõrvalt annab Inga koolitusi hääle kasutamise, kehakeele, lavakõne, avaliku esinemise ja näitlejameisterlikkuse teemadel. Samuti loob ta oma loomingut kirjutamise kaudu: ta on koostanud laulusõnu ansamblitele, laulutekste lavastustele, ta on kirjutanud ka paar raamatut ning andnud välja koos muusikust abikaasaga ka heliplaadi. Minu soov oli põrgatada Ingaga mõtteid eneseväljenduse ja kõnekunsti teemadel ning seeläbi kasvatada meie kõigi teadlikkust sellest, kuidas oma sõnumeid ja mõtteid paremini teistele edastada. Vestluses oli kõike seda ka, aga tegelikult märksa rohkem. Meie vestlus oli sügav ja kõnetas mind palju mitmekihilisemalt kui pelgalt mingite tehnikate või nippide tasandil. Äge. “Kuidas juhina endas üles leida mingi omadus või karakteristik, nii nagu näitlejad ikka laval erinevaid rolle esitades teevad, viisil, mis oleks ka siiras ja aus ja ehe? Kui ma mõtlen, kuidas ma olen sinnani jõudnud, siis see ei ole olnud nii

Käesolev episood on jätk minu senistele mõtisklustele coachingu praktika vallas. Seekord mõtisklen valjult ootuste juhtimise teemal ning põrgatan mõtteid sellest, mida tähendab liikuda ootustel põhinevast elamisest südame järgi elamiseni. “Olen oma coachingu praktikas näinud, kuidas inimesed on oma elu elanud keeruliseks tänu sellele, et nad on püüdlikult püüdnud vastata teiste inimeste ootustele või siis oodanud, et maailm toimiks vastavalt nende ootustele. Inimeste ootuste aimamine, väljendamine, tõlgendamine ja üldse ootuste juhtimine laiemalt – see on ülioluline teema selleks, et elus tunda ennast hästi. Mis on selle tagajärg, kui me kiivalt püüame kellegi teise ootuste järgi toimetada? Seal on kaks väga olulist tulemit: esiteks, ma kaotan iseenda ära. Ma ei oska enam küsida iseenda käest, mida mina päriselt vajan. Ma ei tunneta enam nii erksalt iseenda vajadusi. Kui ma piisavalt kaua keskendun kõigele sellele, mida minu ümber inimesed vajavad ja mida minu ümber maailm minult ootab, siis ma ühel hetkel e

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on pikaaegne tippjuht Rain Laane. Raini juhikarjääri ilmestavad kolm suuremat perioodi: 8 aastat IBM Eestis, 12 aastat Microsoftis nii Eesti kui ka Balti regiooni juhina ning nüüd viimased aastad #tervisekassa juhatuse esimehena. Rainiga räägime, kuidas tema tippjuhiks kujunemise teekond välja näeb ning mida ta oma kogemuste põhjal juhtimise juures kõige olulisemaks peab. “Ma tahaks meie vestluse viia sõnapaari peale – juht versus liider; või siis formaalne juhtimine versus see, et inimesed tahavad järgneda ja olla juhitud. See on oluline erisus, milles minu arvates Eestis on veel arenguruumi; see on see, mis eristab määratud juhti sellest, kes on selle organisatsiooni tegelik liider. Reeglina, kui räägitakse organisatsiooni püramiidist ja joonistatakse struktuuri peegeldav kolmnurk, siis selle tipuks on piltlikult öeldes Džomolungma kõrgeim punkt, kus tippjuht on üksinda seal kõrgel-kõrgel tipus, ning tuul ulub ja on väga kõle olla. Nüüd, kui mina organisatsiooni joonista

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on pikaaegne tippjuht ja mentor Maarika Liivamägi. Maarikal on mitmekülgne juhtimiskogemus erinevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest (Statoil, SEB Bank, ERGO Insurance Grupp), kus ta on vastutanud müügi- ja turundusvaldkonna eest. Täna jagab Maarika oma aega ettevõtluse, ärikonsultatsioonide, Eesti Mentorite Koja ning Eesti Hotellide ja Restoranide liidu vahel. Istusime Maarikaga maha ja lobisesime juhtimisest, juhtidest ja üldse laiemalt, mida kõik need aastad kogemusi nii juhi kui ka mentorina on Maarikale õpetanud. “Üks asi, milleni ma aja ja kogemusega olen jõudnud, on see, et küll on hea olla sina ise. Kui ma vaatan näiteks oma mentorina toimetamist, siis ka sealt olen saanud üha rohkem kinnitust sellele, et me ei pea kedagi millekski või kellekski teiseks voolima või muutma – täitsa okei on olla sina ise. Küll aga peab sealjuures olema teadlik, kuidas sa oma käekirja ja stiiliga nii iseendale kui ka ülejäänud ümberkaudsetele mõjud ning kas see mõju on ikka se

Käesoleva episood on jätk minu senistele mõtisklustele coachingu praktika vallas. Seekord mõtisklen valjult selle üle, kuidas coachingu toel kujundada (ümber) enesemääratlus, mis aitab elada täisväärtuslikku elu. “Paljude meie jaoks on jäänud unistused – see soovitud tulevik, ihaldatud reaalsus – saavutamata seetõttu, et me oleme ise ennast defineerinud teatud moel. Ühelt poolt me toimetame siin elus viisil, mis ei paku alati meile rahuldust, me ei ole liiga õnnelikud sellega, mis meie elus toimub, me tahaks teatud asju muuta oma elus – ükskõik, mis elu valdkondi see ka siis ei puuduta. Ja me saame ka aru, et selleks, et oma ellu muutusi kutsuda, peame me hakkama oma käitumist muutma. Aga me jääme sellel muutuste teekonnal kinni sinna, et me oleme ise ennast määratlenud teatud piiravate uskumuste kaudu; me oleme alateadlikult iseendale sildi külge pannud, iseennast kitsasse kasti löönud, nö raami pannud. See on kõik see, mida me iseendale ütleme sisekõnena iseenda kohta. See puudutab seda, kuidas me iseennas