Tähenduse Teejuhid

Kordame saadet "Põhjenduste ahela otsa" (TT#50), kus osalesid Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid. Saade oli esimest korda Kuku raadio eetris 2019. aasta 19. mail.

Tähenduse teejuhid: tahenduse-teejuhid_2026-02-22

"William Blake’il on kuulus luulerida „the mind-forg’d manacles I hear“ – meid kammitsevad „mõtte taotud rauad“. See on selline hipi unelm, et kui meil õnnestuks kuidagi kujutlus vabaks lasta, siis kõik muutuks, justkui maailm ise meile mingeid piiranguid ei seakski," ütles luuletaja ja tõlkija Märt Väljataga Tähenduse teejuhtide 57. numbrile antud intervjuus. Samanimelise saatesarja 262. vestlusringis jätkasime koos Väljataga ja maalikunstnik Vano Allsaluga sealtsamast.

"Meil pole üldse mõtet kulutada oma nappi ressurssi selleks, et oma kodus üksteisele selgitada, milline oleks Ühendriikide jaoks parem strateegia," kirjutas Heido Vitsur selle aasta alul Postimehes ilmunud artiklis "Kibestunult uude aastasse". 261. vestlusringis rääkisime sellest teravapilgulisest leheloost autori enda ning investori ja ettevõtja Indrek Neiveltiga. Õige pea kaldus jutt USA uuelt julgeolekustrateegialt aga hoopis perestroika sõlmküsimustele.

"Tänaseks on valgustuse küünlaleek teda toitnud kristliku kultuuri küünla lõpuni põletanud ning valgustusele rajatud maailmakord, milles lääneriigid inimkonna arengut juhtisid, püsib veel üksnes inertsist," kirjutab keeleteadlane Martin Ehala oma eelmise aasta lõpus ilmunud raamatus "Valgustuse valu". See raamat meid 260. vestlusringis kokku tõigi. Palusin stuudiosse Martinile seltsiks Londoni King's College'i rahvusvaheliste suhete ja sõjanduse tudengi Sandra Lauri.

Tänases saates räägime teoloogide Arne Hiobi ja Philippe Jourdaniga pühadeootusest, pühademeeleolust, pühapaikadest, pühakirjast, pühapaikadest pühakutest – ühesõnaga pühaduse epistemoloogiast.

[Taavet Kase](https://www.youtube.com/watch?v=CMnHd5giQo8&t=142s) seitse aastat tagasi ilmunud [romaanis](https://www.apollo.ee/et/surmamaks.html) on Planeedi Päästmise Komitee kehtestanud kõikide maade rahvastele surmamaksu. Mõned aastad varem olid koomapatsiente uurinud teadlased avastanud igavese elu eliksiiri. Kui saladuslik segu surija veenidesse surati, elas see juhtme küljes edasi ja mitte lihtsalt juurviljana, vaid oli enam-vähem terve mõistuse juures ning suutis isegi külalisi vastu võtta. See polnud aga veel kõik, mis teadusel pakkuda oli. "Teine, vahest veelgi olulisem, ennekuulmatum ja veelgi fantastilisem pool selles teaduse triumfis tuli ilmsiks, kui surijasse lükati järgmine voolik, mis seevastu enam ei andnud, vaid võttis." Mis see täpselt oli, mida surijatest ammutati, polnud päris selge teadlastele endilegi. Tähtis on see, et sellest hakati lihtinimese arule kättesaamatult keerukate tehniliste protsesside abil tootma ülirohelist energiat. See oli siis surmamaksu tehnoloogilne

"Minu piiratud kogemustele tuginedes tundub, et Euroopa on muutunud laisaks, rumalaks, vanaks ja mugavaks. Uus Maailm seevastu on progressiivne, mässav ja ultrainnovatiivne. Kuuekümnendatest laineid kasvatav seksrevolutsioon on koos porno, McDonald’si, räpi ning *stand-up*’iga Euroopa kultuuriruumis tugevasti kanda kinnitanud. Euroopa on olnud aktiivne ameerikaliku mudeli omaksvõtja. Tänu kiirele võrguühendusele, peavoolumeedia usinale manipulatsioonile ja taskus kaasas kantavale nutiseadmele saab kogu maailm uued uudised ja soovitused kiirelt kätte, ka „käsud“ eksinutele, kuidas edasi elada. Kõikvõimas pihuarvuti võimaldab kasvõi seenemetsast vigade parandusi teha. Kõik laabub plaanipäraselt. Perfokaardid on minevik. Digitaalmaailm ja tehisintellekt on kohal," kirjutas muusik, pedagoog, helilooja Toomas Rull Euroopale pühendatud Tähenduse teejuhtide 53. numbris ilmunud artiklis ["Angloameerika hobusevargad"](https://teejuhid.postimees.ee/8254619/toomas-rull-angloameerika-hobusevargad). Tä

„Mehhanitsistlikus ja bioloogilis-reduktsionistlikus inimesekäsituses on kannatused, hääbumine ja surm paratamatult tähendusetud, neil ei ole meile midagi olulist öelda ega õpetada. Siin peitub minu arvates Suure Mehhanitsistliku Narratiivi nõrgim koht: kuualuse maailma hegemoonile – Surmale – pole selles antud märkimisväärset rolli. Ta ei ole sellega rahul. Kuigi me oleme ta oma näidendist välja jätnud, kohutab ta meid ja sunnib paaniliselt reageerima igale ohule – olgu selleks terrorism või viirus – meetmetega, mis osutuvad lõpuks ohtlikumateks kui esialgne probleem ise,“ kirjutab oma suurepärases raamatus "Totalitarismi psühholoogia" Genti Ülikooli hingeteadlane [1] Mattias Desmet. "Materialistlik inimkäsitus naelutab meie pilgu nähtavale maailmale ning paneb meid arvama, et see, kes mulle peeglist vastu vaatab, ongi kogu Mina. Sel hetkel muutub armastus nartsissismiks, inimesed kapselduvad oma nartsissistlikku kooriku alla ega tunne ennast enam osana millestki suuremast ja igavikulisemast.

„Kirikus käimine või kirikusse tulemine on kõige pungim asi, mida on võimalik teha. Ma kasvasin üles mässumeelse inimesena, nagu ka minu vanemad ja minu ning nende väga paljud eakaaslased Eestis ja teistes riikides. Me kõik oleme otsinud ja valinud asju, mille vastu mässata. Järeldusele, et Euroopa Liit ja Nõukogude Liit ei ole teineteisest nii väga erinevad, pole liiga keeruline jõuda – maitseained on erinevad, aga supp on sama ja kogu asja juhtiv tees samuti. Seal edasi võib tekkida kiusatus mässata igasuguse organiseeritud hierarhilise ühiskonna vastu. Lõpuks jõudis mulle aga kohale, et ma ei ole tegelikult mitte riigi ega süsteemi, vaid omaenda igapäevaste nõrkuste, ihade ja kirgede ori, mis lohistavad mind ühest kraavist teise. Mingi aeg on võimalik endale kinnitada, et kui ma teen asju oma tungide taktis, olen ma vaba. Üsna varsti selgus aga, et kui ma niimoodi teen ja seejuures silmi lahti hoian, saan ma paratamatult aru, et ma ise ju ei vali seda, mida ma ihaldan, mis kirg mul parajasti peale tuleb. M